Zooloogiaringist 2014

2014. aasta sügisel, kui zooloogiaring sai 20 aastaseks, meenutasid ringi vilistlased ringis oldud aega...


 

Zooloogiaringist olen saanud sõpru, kellega suhtlen ka praegu. Lisaks sellele on veel meeles mitmeid ringis omandatud teadmisi kodumaa loodusest (karbikodadest rannal loomajälgedeni metsas). Punktide eest sai "ostetud" loodusraamatuid. Zooloogiaringist mäletan eelkõige õppekäike ja -laagreid, kuid ka episoode mõnest ringitunnist (millegipärast on mul meeles näiteks eesti karpide määramine) ja katkeid niisama-jutust pärast ringitundi. Ja veel palju-palju muud, kui ma nüüd mõtlema hakkan.

Mark


 

Meelde on jäänud põhiliselt mitmed matkad Palupõhjas, Lõuna-Eestis ja ka Tartu ümbruses. Kasulikkuse koha pealt olen saanud palju tutvusi, matkaisu ja ka teadmised päris maha ei jooksnud.

Uku


 

Zooloogiaringist on jäänud ainult head mälestused. Tunnid olid huvitavad ning iga kord sai uuritud uut looma. Spetsiifiliselt jäi meelde prussaka lahang, naljakad loodusfilmid ja ka kõik loomad, mis zooloogiamuuseumis elutsesid. Kui sellele veel lisada hea seltskond, mõnus atmosfäär ning väljasõidud loodusesse, siis võib öelda, et zooloogiaringist tasub alati läbi astuda, et vaadata, mida huvitavat seal nüüd toimub.

Silver Käppa


 

"Mida head ma zooloogiaringist saanud olen"
ehk miks ma enam kevadel haugi ei püüa ja kuidas minust arstitudeng sai.

Zooloogiaring on õpetanud mulle palju tähtsat ja huvitavat nii minu enda kui mind eluaeg ümbritsenu kohta.
Tulin ringi põhikoolis kui ma veel oma tulevikust õieti midagi ei teadnud. Ringi matkadel, õppekäikudel ja tundides osalemine süvendas minus veendumust, et tahan tulevikus ka tööalaselt tegeleda millegi elava ja hingavaga. Gümnaasiumis arenes sellest veendumusest teadmine, et tahan saada arstiks.
Aga miks ma siis enam kevadel haugi ei püüa?
Loomulikult sellepärast et haugil on kevadel kudemisaeg. Loomade eluviisi lähem tundmaõppimine tõi noorele kalamehele arusaamise, et mida rohkem teiste elukatega arvestada, seda parem.

Tõnis
Zooloogiaringis 8 aastat


 

Zooloogiaringist

Zooloogiaring pole kindlasti lihtsalt grupp inimesi, kes koos kõiksugu loomaasju õpivad. Lisaks zooloogilistele teadmistele leidsin sealt pikaajalisi sõpru, kasulikke kontakte (nende tähtsus selgub tavaliselt natukene vanemaks saades) ning palju toredaid mälestusi. Ilma zooloogiaringita poleks ma kunagi...
...nii paljudel lindudel, putukatel ja loomajälgedel vahet tegema õppinud
...zooloogiamuuseumis tasside kaupa teed joonud
...ühelgi rattamatkal käinud, eriti Otepää kõrgustikul
...viitsinud talvel matkama minna ja seetõttu paanikas põdrapere ja õnnelikult röhkiva metsseapere nägemisest ilma jäänud
...nii palju loodusdokumentaale vaadanud
...zooloogiamuuseumis salaja kõiki suurimetajate topiseid näpuga katsunud
...piljardit mängima õppinud (vähemalt mitte nii vara)
...Marki nii nappides või kummalistes riietusesemetes näinud
... nii palju Tähtvere kandis ringi uidanud
...Vilsandil jooksmas käinud ning pärast Tõnise hiiglasliku telgi vestibüülis maganud, kuna minu oma otsustas basseini kehastada
...zooloogiamuuseumi madusid ja kallist lahkunud küülikut katsuda saanud
...sellistesse olukordadesse sattunud, mille tagajärjel oleks mu arvutisse tekkinud pildid Margi kõhust meie aiakärus või Uku loendamatutest atleetlikest poosidest või nende erinevatest katsetest kodutut kehastada
...Eveli ja Lauri pulmas käinud, sest nad poleks ilma meie Saaremaa matkata kohtunud
...kõiki meie toredaid liikmeid tundma õppinud!

Kristiina Tomasson


 

Zooloogiaring

Tulin zooloogiaringi 2000. aasta septembris. Sel ajal ei olnud muuseumile veel remonti tegema hakatud ja meie ring oli väikestes ruumides, kuhu pääses mööda üht väga järsku ja pimedat treppi. Selline põnev ja keeruline rada punkrisse, kuhu pahaaimamatud muuseumikülastajad kogemata eksida ei saanud, lisas tõsiselt salapärase hõngu, mis kõnetas väga tugevalt üht 7. klassi poiss. Ringi ruumi seinu katsid riiulid ja kapid, mis oli pilgeni täis putukakogu kaste, raamatuid ning palju muud, mis jättis ülekuhjatud mulje, kuid samas tekitas 19. sajandilikult teaduslikku hõngu.

Zooloogiaringis õppisime nii Eesti kui ka muu maailma loomadest. Kel huvi oli, sai Aivo juhendamisel süvitsi minna ja mõne loomagrupi kohta näiteks määraja koostada, mis olid põhikooli õpilase seisukohalt ülimalt teaduslikud. Aktiivsus ja vaeva nägemine ei päädinud ainult tegemisrõõmuga, teadmiste näitamise ja aktiivsuse eest sai punkte, mis sai hiljem millegi suurema vastu välja vahetatud, näiteks raamatute või putuka kollektsiooniks vajalike karpide.
Tol ajal käis zooloogiaringis palju inimesi, kes moel või teisel tegelesid putukatega ja nii hakkasin ka mina putukate (eelkõige mardikate ja kiilide) kogumisega pihta. Kui ilm lubas, siis käisime me Emajõe ääres või Tähtvere metsas lühikestel ekspeditsioonidel, kus tegime tähelepanekuid linnasisese ja -lähedase looduse kohta. Muidugi sai ka oma putukakollektsiooni täiendatud. Suviti, kuid vahel ka talvel, sai ette võetud ka suuremaid matku. Alguses olid need rongi ja ratastega ning ööbimine oli telkides ja kogu varustus, mida kasutada sai, tuli rattakotti ära mahutada. Hiljem, kui tekkis võimalus käia sellistes kohtades nagu Pähni, Palupõhja ja isegi Viidumäe, kus olid igasugused mugavused, s.h. binokulaarid, muutus elu peaaegu luksuslikuks. Sellegipoolest andsid ka algusaastate natuke karmimad retked palju mälestusi ja matkal käimise oskusi hilisemaks. Kuigi akadeemilise hariduse koha pealt ei saanud alati nii palju läbi viia, siis seikluse mõttes olid need seda intensiivsemad ja mida elult muud tahta.
Peab ütlema, et zooloogiaring oli väga oodatud ja meeldiv koolijärgne tegevus kogu põhikooli ja ka keskkooli ajal, kus sai palju põnevat teada, mida kooli tavalistes bioloogia tundides ei räägitud. Samuti ühendas see palju sarnaste huvidega inimesi, kellega praegugi suhtlen ning kellega koos saab aeg-ajalt matkadel käia.

Martin Sauk (zooloogiaringis aastatel 2000 – ~2010 )



Omajagu on muutunud sellest ajast, kui mina rohkem kui kümne aasta eest zooloogiaringi tulin, kuid siiani on niivõrd elavalt meeles vana väike õppeklass endise zooloogiamuuseumi teisel korrusel, kuhu viis kitsas ja natuke vildakas trepp ning kus sai algusaastatel veedetud palju õhtuseid tunde. Need tunnid koos lugematu arvu matkade ja looduslaagritega andsid oskuse vaadata meid ümbritsevat keskkonda natuke rohkem avatud silmadega ning õpetasid, et looduses ringi liikudes võib käia sama rada kümneid kordi ja kui osata vaadata, leida iga kord midagi uut ja erilist.
Kuigi armastus looduse vastu oli mul kahtlemata tärganud juba varem, pakkus zooloogiaringi õhustik võrratu viisi selle arendamiseks inimestega, kellega oli alati niivõrd lihtne leida midagi ühist. Mõeldes sellele, kui palju oma vabast ajast veedan ma siiani võimaluse korral looduses, on raske alahinnata zooloogiaringi ja meie väsimatu juhendaja Aivo rolli taolise huvi kujunemises.
Zooloogiaringiga veedetud aastatest on mällu süübinud palju kustumatuid elamusi, kuid mis kõige olulisem, kujunenud tõelised sõprussuhted kogu eluks. Aitäh, ning jõudu ja motivatsiooni edaspidiseks!

Rudolf


 

Mõtted zooloogiaringist

Jutte zooloogiaringist olin kuulnud Tartu Loodusmajas teistelt zooloogiaringi õpilastelt, kes rääkisid, et Aivo Tamm on jube lahe õpetaja ja ta korraldab väga palju toredaid laagreid. Kuna minu arvates on laagrites käik hästi õpetlik ja põnev tegevus, siis mõtlesin samuti minna zooloogiaringi ning ma ei pidanud pettuma. Käisin zooloogiaringis ühe aasta ning võin öelda, et sain uskumatuid teadmisi erinevatest loomadest, millest ma polnud algselt kuulnudki nagu fregattlindudest, kandlastest, tuukanitest ja numbatitest. Tema tunnid olid alati väga hästi ettevalmistatud, võib isegi öelda, et viimse detailini läbi mõeldud. Tema õppemeetod on uskumatult geniaalne, et tekitab tuhinat zooloogiaringi minna. Tal oli eriline punktisüsteem, kus erinevate ülesannete eest oli võimalik koguda punkte ja nende punktide eest oli lõpuks võimalik endale soetada mõni õpetlik loodusraamat, kalakaardid või DVD jms. Punkte sai selle eest, kui tulid tundi kohale, siis selle eest kui määrasid erinevaid putukaid nagu siklaseid, laagrites käimise eest ja vahest sai ka üllatuspunkte ning mäletan, et tekkis vahepeal ka väike võitlus õpilaste vahel et, kes on rohkem punkte kogunud. Ennem tundi oli võimalus ka puslesid kokku panna, mille eest sai omakorda lisapunkte teenida, ja Aivol ei onud mitte ainult tavalisi puslesid vaid 3D puslesid, mis olid erinevate loomade kujudega, need nõudsid rohkem loogilist mõtlemist ja pusimist. Minu meelest on kõik Aivo tunnid väga erilised, kuid meenutades mõnda erakordsemat tundi, siis meenub esimene tund, kui läksime loomatuppa uurima madusid ja tarantleid. Arvasin, et vaatame neid lihtsalt, kuid Aivo võttis mao terraariumist välja ja hakkas rahumeelselt pakkuma et, kes tahab teda sülle võtta ja muidugi esimest korda tekitab see aukartust ja paljud pugesid eemale, kuid lõpuks saime kõik hirmust jagu ja julgesime mao kätte võtta ja pärast ei olnud ka probleemi tarantleid peos hoida, kuna Aivo on ju väga hea eeskuju, samal ajal seletab, et need karvakesed on natuke mürgised selle tarantlil ja hoiab ise teda käes, siis tekitab tahtmist ikkagi ka proovida teda kätte võtta. Avastasin zooloogiaringi oma gümnaasiumi lõpuaastal, see on Tartu Loodusmaja õpilastel viimane osalemisaasta ringidest vanusepiirangu tõttu, kuid Aivo lubab vilistlastel heasüdamlikult ka edaspidi ringitundidest osa võtta ning kui aus olla, siis seal oleks avastamisrõõmu ka kõige suurematel huvilistel, aga minul endal on ülikooli kõrvalt natuke raske, seda aega leida, kuid zooloogiaring ei unune mul iial, seal sain kokku alati oma kallite hullude loodusesõpradega, kellel ei olnud probleemi Madagaskari sisiprussakaid paitada ja oma käed teo limaga kokku teha.

Mirjam Grosberg

 

back forward